Demokraatia häll kõigub radikaalselt

Kus mujal kui demokraatia hälliks peetavas Kreekas on oluline toetuse saamiseks eriti silma paista ja valijale meele järele olla. Eile peetud Kreeka parlamendivalimiste eel tehtud küsitluste põhjal sai sellega kõige paremini hakkama radikaalne vasakpoolne opositsioonierakond Syriza.

Lehe trükkimineku ajaks polnud valimistulemused veel teada. Küll aga on toimetuse hinnangul selge, et Syriza valimisvõidu ootuses või kartuses olid kogu Euroopa ja eeskätt euroala pilgud Ateenale suunatud.

Viimaste küsitluste järgi juhtis Alexis Tsiprase juhitav Syriza peaminister Antonis Samarase Uue Demokraatia partei ees enam kui nelja protsendiga. Syriza toetus ulatus ligi kolmandikuni valijatest. Sellise eeledu olid neile toonud lubadused teha Kreekas kärpekuurile lõpp, tugevdada demokraatiat ja aidata keskklass uuesti jalule, nagu tõi Tsipras välja hiljuti ajalehes Financial Times avaldatud arvamusloos. Ainult sellisel moel on tema hinnangul võimalik euroliitu tugevdada ja Euroopa projekt inimestele uuesti atraktiivseks teha. Vastasel juhul hakkavat Euroopa suunda määrama Prantsusmaa Rahvusrinde juht Marine Le Pen koos teiste paremäärmuslastega.

Hoogu äärmuslusele. Toimetuse hinnangul annab aga Syriza enda edu (isegi kui nad peaksid valimistel napilt teiseks jääma) samuti äärmuslusele ja radikaalsetele vaadetele Euroopas hoogu juurde. Olgu siis vasakpoolsetele või parempoolsetele vaadetele, innustust saavad juurde nii radikaalsemad liikumised rahvusriikides kui ka Euroopa Liidus tervikuna. Muu hulgas näiteks ka Euroopa Parlamendis.

Tsiprase sõnul ei taha Syriza Kreekat rahaliidust välja viia. Küll aga tagasi pöörata rea valusaid kärpeid, mis IMF, Euroopa Keskpank ja euroala liikmesriigid Kreekale abilaenu andes tingimuseks seadsid. Samuti on lubatud maha kanda osa Kreeka võlast, mis 175% tasemel SKPst on tagasimaksmiseks liiga suur. Tõsi küll, oma eesmärkide täideviimiseks oleks Syrizal vaja ilmselt saavutada absoluutne enamus. Arvatakse, et seda siiski ei juhtu ja tema võimalikud partnerid on euroopameelsemad.

Keeruline valik. Kuna Kreeka majanduse väljavaated ilma reformideta on kesised ja nende suutlikkus võlgu tagasi maksta pigem kahaneb, on Äripäev juhtinud tähelepanu euroala riikide ees seisvale dilemmale. Kas anda järele tingimustes, võtta sisse osa kahjust ja riskida näiteks Itaalia ja Prantsusmaa järgnemisega samas vaimus. Teisalt on selge, praeguses olukorras pole ikkagi laualt maas ka Kreeka euro­alast lahkumise küsimus. Kuna rahaliit on end tugevdanud ja (uuteks) kriisideks paremini ette valmistanud, siis selle lagunemist ilmselt karta pole. Rahaliit peab vastu, aga moraalset kahju kõige laiemas mõttes kogu Euroopa ühtsusele tooks see kaasa palju.

Kreeka lahkumine eurotsoonist tähendaks samuti talle raha andnud/garanteerinud euroala riikidele kahju kannatamist, sh tõenäoliselt ka Eesti puhul, ehkki valitsus on üritanud vastupidist tõestada.

Seega on igati mõistetav, kui Kreeka valimistulemuste ootuse ärevusega on ühtlasi segatud inimlik nördimus Syriza lubaduste või isegi kreeklaste suhtes üldiselt. Kui kedagi on toetatud ja tehtud palju nende hädast väljaaitamiseks, siis ootaks teiselt poolelt paratamatult veidi tänulikkust. Mitte ühiselu reeglitest ja kokkulepetest lihtsalt loobumist.